Soja

Archive for the ‘Toitumisteadlased teavitavad’ Category

Aasiamaades esinev madal rinna- ja eesnäärmevähi esinemise on julgustanud teadlasi uurima sojatoitude rolli hormoonidega seotud vähkihaiguste puhul.

Rinnavähk

On mõningaid tõendeid, et sojatarbimine noores eas võib rinnavähi riski hilisemas elus vähendada. Šanghai rinnavähi uurimus käsitles 1400 rinnavähi juhtumit Hiinas (Shu et al., 2001) ja avastas, et naised, kes teismeliseeas tarbisid soja kõige enam, omasid täiskasvanuna poole vähem rinnavähi riski.

Aasta hiljem uurisid teadlased teismeliseea sojatarbimise ja rinnavähi vahelist sidet Aasia-Ameerika naistel (Wu et al., 2002). Nad leidsid, et naistel, kes teismeliseeas tarbisid soja vähemalt kord nädalas, oli rinnavähki haigestumise risk tunduvalt vähenenud. Üle 1000 naiselt, kaasa arvatud 501 rinnavähiga patsiendilt küsiti kui tihti nad sõid selliseid sojatoite, nagu tofu, sojapiim ja miso. Tulemused näitasid, et neil, kes tarbisid sojatooteid rohkesti nii teismeliseeas kui täiskasvanuna, oli riski haigestuda rinnavähki 47% vähem. Need, kes söid täiskasvanuna vähe sojatooteid, kuid olid neid söönud regulaarselt teismeeas, oli see risk 23% väiksem. Need naised, kes teismeeas tarvitasid vähe ja täiseas palju sojatooteid, neil ei olnud erilist riski protsendi vähenemist. Need uurimused viitavad sellele, et rohke sojatoodete tarbimine teismeeas vähendab rinnavähi riski ja risk jätkab langemist kui inimesed jätkavad ka täiseas sojatoodete söömist.

Käsitledes tõendusmaterjale, tegi Trock et al. soja mõjudest ja rinnavähi riskidest tehtud 18 uurimuse kokkuvõtte. Tulemused näitasid mõõdukat suhet rikkaliku sojatarbimise ja rinnavähi riski vähenemise vahel. Kuid autorid hoiatavad, et tulemusi tuleb tõlgendada ettevaatlikkusega ja soovituste andmine rinnavähi ennetamiseks või selle taasesinemiseks rikkaliku isoflavoonide ratsiooni toidule lisamiseks oleksid enneaegsed. Teiste sõnadega – uurimus näib paljulubav, kuid on veel vaja rohkem tõendusmaterjali.

Madalat rinnavähi esinemise- ja vähihaigete kõrget ellujäämise taset Jaapanis on tihti kasutatud sojatoidu kui kasuliku edendamiseks – või vähemalt on tutvustatud seda rinnavähiga haigetele kui kahjutut. Mõned uurijad on ettevaatlikud ja mõtlevad, et isegi sojatoitude vähene östrogeenisarnane mõju võib olla loomuliku östrogeenitaseme langusega seotud (östrogeeni-retseptor positiivse), hormoontundliku rinnavähi diagnoosi saanud menopausijärgsetele naistele kahjulik. (PCRM, 2002).

Nende kahtlus on selles, et soja isoflavoonide nõrk östrogeenne tegevus võib stimuleerida östrogeenitundlike kasvajate kasvu. See ei ole aga seotud eelmenopausiaegsete naistega, kel on palju kõrgem östrogeenide tase (nood on palju tugevamad kui fütoöstrogeenid). Need mured on seotud suuresti katseklaasi (in vitro) katsete tulemuste ja loomkatsetega, aga kuna nad on andnud segatud erinevaid tulemusi, siis nende seos inimeste rinnavähiga jääb ebaselgeks. Sellel teemal on seniajani olnud vaid kaks inimkatset, millest saadud leiud on samuti senini ebaselged (Petrakis et al., 1996; Hargreaves et al., 1999). Ettevaatlik lähenemine oleks see, kus menopausijärgsetele rinnavähiriskiga naistele soovitatakse piirata sojatoitude tarbimist 3-4 korraga nädalas. Tervikuna viitab tõendmaterjal, et soja mõõdukas toiduks tarbimine toob tervisele pigem kasu kui kahjustab seda – olgu siis tegu rinnavähi või muude krooniliste haigustega.

Eesnäärme vähk

Eesnäärme vähi tase erineb samuti suuresti üle terve maailma, kaldudes tipnema arenenud, rikastes riikides. Jaapan on erand, kus eesnäärmevähi tase on üllatuslikult madal, vaatamata kõrgele elustandardile. Mõningased tõendmaterjalid viitavad sellele, et sojal on siin oma osa.

Soja rolli uurimist eesnäärme vähi osas on olnud väga vähe, kuid 1998. aastal leidis 59s riigis teostatud laiaulatuslik uuring, et sojatooted olid märkimisväärselt kaitsva toimega. (Hebert et al., 1998). See näitas, et eesnäärmevähi surmajuhtumite arv suureneb rohkel söömisel, eriti loomse piima, liha ja linnuliha puhul, samas kui teraviljade, sojaubade ja õliseemnete söömine vähendab eesnäärme vähi surma riski. Selle ülevaate autorid usuvad, et nende leiud on piisavalt tugevad tegemaks eesnäärmevähi ennetamisel potentsiaalse sojatoodete kasutamisega rohkem tööd. Kokkuvõtteks ei ole olemas ka inimkatseid, mis näitaksid sojatarbimisest suurenevat vähiriski, vaid on hoopis külluslikult tõendmaterjali soja kaitsvast toimest.

Esimene kirjeldatud inimkatse tulemus, milles uuriti sojatoitude mõju luude tervisele ja luuhõrenemisele, viitas, et sojavalk võib olla mõjus selle kurnava haiguse riski vähendamisel (Potter et al., 1998).

Leiti, et kuuekuine järjestikune 40 grammi sojavalgu (sisaldab 90 mg soja isoflavoone) igapäevane lisamine menopausijärgsete naiste menüüle, suurendas märkimisväärselt, nii luude mineraalide sisaldust, kui ka selja alaosa luude tihedust. Neid avastusi toetas hilisem uurimus, kus uuriti päevase 80 mg soja isoflavoonide koguse mõju luutihedusele (Alekel et al., 2000). See uurimus näitas samuti, et isoflavoonid vähendasid alumisest seljaosast luukaotust naistel, kes muidu oleksid pidanud kaotama 2-3% luu kogusest aastas.

2003. aastal avaldati kokkuvõtlik ülevaade kirjastatud uurimusest, mis kinnitas, et fütoöstrogeenide rikas dieet (seetõttu ka isoflavoone sisaldav) toob nähtavasti kasu luude tervisele (Setchell and Lydeking-Olsen, 2003).  Uurimused Jaapanist ja Hiinast näitavad, et suurimat kogust isoflavooniderikast sojatoitu tarbivatel menopausijärgsetel naistel on kõrgeim mineraalide tihedus selja alaosa luudes kui neil, kes soja vähe tarbivad (Somekawa et al., 2001; Mei et al., 2001).

Palju värskem Hiina naiste uurimus, mis avaldati ajakirjas European Journal of Nutrition, kinnitas tugevat seost soja isoflavoonide ja menopausijärgsete normaalkaaluliste naiste luukaotuse vähenemise vahel (Ye et al., 2006).
Selles uurimuses käsitleti pisteliselt 90. naist, vanuses 45-60 aastat, kes olid määratud ühte kolmest käsiteldavast grupist – kus kuue kuu vältel tarbiti 0 (platseebo), 84 ja 126 mg isoflavoone.

Selgroo ja puusaluu mineraalide tihedust mõõdeti katse alguses ja siis kui see kuue kuu möödudes lõppes. See näitas, et soja isoflavoonide tarbimise suurenedes kahanes luumaterjali kaotus, kus soja isoflavoonid takistavad arvatavasti mineraalide leket luudest.

Materjalid näitavad, et soja isoflavoonid on luude tervisele head. On oluline, nagu mõned uurijad vihjavad, et sojatoidud pakuvad alternatiivravi (HRT-le) osteopoosiriskiga naistele ja see võib pakkuda odavat, ravimitevaba ennetust antud kurnava olukorra puhul (Lydeking-Olsen et al., 2004).

Jaapanis, kus sojatarbimine on kõrgem kui mistahes teises paigas üle maailma, on menopausi aegsete kuumahoogude esinemine palju harvem kui Läänes. Kuid ka Jaapanis endas on erinevusi. Kuus aastat väldanud üle 1000 Jaapani naise uurimine näitas, et neil, kes tarbisid sojatoite, oli kuumahooge üle poole vähem võrreldes nende naistega, kes tarbisid kõige vähem soja (Nagata, 2001).

Samuti näitavad paljud uurimused, et söögile sojatoitude või sojavalgu isolaatide lisamine võb märgatavalt vähendada kuumahoogude sagedust või tõsidust ja ka teisi menopausi aegseid sümptomeid mõningatel naistel.

1995 aastal läbi viidud uurimuses toodi välja, et kuumahoogude esinemine vähenes 40% neil naistel, kes tarvitasid 12 nädala vältel 45 grammi sojajahu tooteid, võrreldes 25% vähenemisega neil naistel, kes tarvitasid nisujahu tooteid (Murkies et al., 1995).

1997. aastal leidis järjekordne uurimus, et kuumahood vähenesid 54% tofut, sojapiima ja misot tarvitavatel naistel, võrreldes 35% vähenemisega kontrollgrupis (Brzezinski et al., 1997).

Kolmas uuring, mis viidi läbi 1998, näitas, et 76 grammise isoflavoonide sisaldusega 60 grammine kogus sojavalgu isolaadi lisandit vähendas märkimisvääselt  kuumahooge 45% ulatuses, võrreldes 35% vähenemisega kontrollgrupil (Albertazzi et al., 1998).

Hiljuti, 2002, näitas Faure et al., et soja isoflavoonide ekstrakt vähendas, võrreldes kontrollgrupi 21% vähenemisega, kaheteistkümne nädalase tarbimise järel kuumahoogude esinemist 61% võrra (Faure et al., 2002). Ei ole üllatus, et mõned uurijad vihjasid, et sojavalk võib pakkuda menopausi sümptomite vähendamiseks alternatiivi hormoonide asendamise ravile (HRT). Konkreetsete isoflavoonide koguste turvalisus ei ole veel kindlaks määratud, seega on parem neid omandada terviklikest sojatoitudest, kui sojaisolaatidest. 

Teadlased on nõus, et sojavalk edendab südame tervist – seda fakti toetab mitu tosinat kontrollitud kliinilist katset. 1995. aastal ajakirjas New England Journal of Medicine avaldatud ülevaade käsitles sojavalgu effekti kolesterooli tasemele (Anderson et al., 1995).

38s uuritud juhtumis vähendas loomse valgu asendamine sojavalguga kolesterooli taset 34-l. Ülejäänud neljas katses oli uurimisalusel inimesel juba niigi madal algne kolesterooli tase. Südame tervishoius on sellest saadik sojavalgu roll paljude tervishoiu asutuste poolt laialdaselt aksepteeritud ja heaks kiidetud.

Ühendkuningriigi Joint Health Claims Initiative (JHCI) pakub turunõustamist ja praktika koodeksit nii Suurbritannia toiduainete tööstusele, kui ka tarbijaile, tagamaks, et toidul olevad tervise teemalised väited oleksid teaduslikult tõesed ja legaalselt vastuvõetavad.  2002. aastal  kiitis JHCI heaks vastava tervise alase väite:

“vähemalt 25 grammi sojavalgu tarbimine päevas vähendab kolesterooli taset“  (JHCI, 2002a).

Kuidas sojavalk seda täpselt teeb, ei ole veel selge. 2005. aastal käsitles ajakirjas American Journal of Clinical Nutrition toodud 23 teadusliku katse ülevaade isoflavoone (fütoöstrogeenid ehk taimsed hormoonid) sisaldavate sojavalkude kolesterooli vähendavat mõju. See ülevaade kinnistas, et sojavalgud alandasid märgatavalt kolesterooli taset, kuid vihjas samuti, et isoflavoonid üksi ei suutnud seda teha (Zhan and Ho, 2005).

Teine uurimus vaatles sojavalkude kolesterooli alandavat toimet tervetel noortel meestel, kui mõneti tähelepanu alt välja jäänud alagrupil. See näitas, et vaatamata isoflavoonide sisalduse tasemele vähendas sojavalk kolesterooli (McVeigh et al., 2006).

Need uurimused viitavad, et antud effekt sisaldab endas sojas olevate tegurite kombinatsiooni, kaasaarvatud: isoflavoonid, sojavalgu peptiidid (väikesed aminohapete ketid, millest valgud koosnevad) ja tema aminohapete sisaldus (sojavalku moodustavad aminohapete jadad, mis võivad erineda märkimisvääselt loomses valgus olevatest). Need tegurid näivad töötavat kolesterooli taseme langetamisel koos ja vähendavad niiviisi südameataki ja insuldi riske.

Paari viimase aasta kestel oleme me kuulnud, kuidas soja on väga hea toitainete allikas ja kaitseb südamehaiguse, teatud vähivormide vastu ja võib vähendada luuhõrenemise ja menopausi sümptomeid – ta võib suurendada isegi aju võimeid.

Samas ei ole kõik soja käsitlevad teated soodsad ja mõned inimesed on soja tervislikud omadused kahtluse alla seadnud ning teised läinud isegi nii kaugele, käivitades jõulise sojavastase ristisõja. Tulemuseks on segadus – inimesed ei tea, mida uskuda.

Sojatarbimise ajalugu

Sojaubade turvalisel tarbimisel on pikk ajalugu, mis ulatub 11. sajandisse enne meie ajastu algust. Esimesed teated pärinevad Põhja-Hiina idaosast. Alates esimesest sajandist, kuni 16. sajandi keskpaigani toimus soja kasutuselevõtt paljudes Aasia maades, kaasa arvatud Jaapanis ja Indias. 1765. aastal toodi sojauba USAsse (JHCJ, 2002). Sellest ajast alates on sellest saanud paljude inimeste tähtis toiduosa ja soja on saanud tänu temas leiduvatele toitainetele ja tervist edendavatele omadustele hilisematel aastatel taimetoitlaste ja toortoiduliste poolehoiu osaliseks. Samas toimub koos soja populaarsuse kasvuga sojaoa kasulikkuses kahtlevate kriitikute arvu kasvamine.

Toitumisalane väärtus

Soja (Glycine max) on konkreetselt heaks valkude allikaks, sisaldades kaheksat inimkehale vajalikku aminohapet. Sojapiim ja teised sojatooted on rikkaks rikastamata rasvhapete allikaks (kaasa arvatud „head rasvad“ – Omega 3) ja  samuti on sojatooted kolesteroolivabad.

Võrreldes lehmapiimaga, sisaldab sojapiim vähem küllastunud rasvhappeid ja rohkem kolesteroolitaset vähendada võivaid vajalikkeküllastamata rasvhappeid.

Sojatooted pakuvad suurepäraseid haigustega võitlevaid antioksüdante, B grupi vitamiine (kaasa arvatud folaat, ehk looduslikult eksisteeriv veeslahustuva vitamiini B9 üks vorme) ja rauda. Kaltsiumiga rikastatud sojatooted, nagu sojapiim ja tofu on selle tähtsa mineraali väärtuslikeks allikateks, ilma tavalistes piimatoodetes oleva rikastatud loomse rasva, loomse valgu (kaseiini) ja kolesteroolita.

200 ml sojapiima sisaldab suure osa kogu päeva kaltsiumivajadusest, eriti rohkesti aga saab organism kaltsiumi kui lisate sojapiimale Peruu maca pulbrit, milles on väga kaltsiumirikas. Samuti võite sinna lisada seesamiseemneid, millised annavad macaga võrreldes poole vähem kaltsiumit.

Paljud sojatoidud sisaldavad samuti väärtuslikke kiudaineid, millised on olulised seedesüsteemi tervislikuks toimimiseks ja kolesterooli hulga vähendamiseks. Sojatooted, eriti need, mis on valmistatud tervetest sojaubadest, pakuvad suurt valikut toitumis- ja tervisealastest kasulikest teguritest.

Vahendame viimaseid teadusuuringuid VVF (Vegan’s and Vegetarians’ Foundation) abiga soja teemadel.
Dr. Justine Butler, VVF vanemspetsialist

Tõlkis Enn Kaljo

Alustame artiklitesarjaga kus erinevat olulist infot jagavad toitumisteadlased.

Toidu seedimisel eralduvad verre erinevad hapete kogused – seda sõltuvalt toidust.  Keha üritab neid happeid neutraliseerida, ammutades kaltsiumit luudest.  Seejärel väljub kaltsium uriiniga (kaltsiurinaalne vastus).

Lehmapiimas ja piimatoodetes, aga ka lihas, kalas ja munades olev loomne valk omab taimse valguga võrreldes konkreetselt tugevat happelist mõju, kuna sisaldab väävlit sisaldavaid aminohappeid. Kui söödavate loomsete toodete kogus suureneb, tõuseb ka dieedis oleva väävli sisaldus ja niiviisi suureneb ka uriini kaudu kehast väljuva kaltsiumi kogus.  See suurendab kaltsiumi kadu ja võib olla riskifaktoriks luuhõrenemise, ehk osteoporoosi tekkimisel.

See nn. kaltsiurinaalne vastus on teaduslikus kirjanduses hästi dokumenteeritud – mida enam lehmapiima, liha, kala ja mune te sööte,  seda enam kaltsiumit teie keha kaotab. Iroonia on selles, et lehmapiima ülistatakse kui võimsat kaltsiumi allikat, kuid ta on ka võimsaks kaltsiumi kao allikaks.

Maailma Tervishoiu Organisatsioon (WHO) nimetab seda „kaltsiumi paradoksiks“, kus loomse (mitte taimse) valgu hävitavad tegurid kaaluvad üle neis esineva kaltsiumi positiivsed mõjud (WHO, 2004). Teiste sõnadega peaksite parem hankima kaltsiumit taimsetest toitudest, nagu teraviljad, pähklid, seemned ja kaunviljalised – millised ei põhjusta sellist tohutut kaltsiumi kadu luudest.

Allikas: VVF “Boning up on Calcium“.